Maagi rikastamine on tootmisprotsess, mille käigus valmistatakse ette toorainet metallide sulatamiseks ja keemiatööstusele ning vahust flotatsioon on muutunud kõige olulisemaks rikastusmeetodiks. Peaaegu kõiki maavarasid saab flotatsiooni abil eraldada.
Praegu kasutatakse flotatsiooni laialdaselt raudmetallide – peamiselt raua ja mangaani –, näiteks hematiidi, smitsoniidi ja ilmeniidi; väärismetallide, näiteks kulla ja hõbeda; värviliste metallide, näiteks vase, plii, tsingi, koobalti, nikli, molübdeeni ja antimoni, sealhulgas sulfiidmineraalide, näiteks galeniit, sfaleriit, kalkopüriit, borniidi, molübdeniidi ja pentlandiit, samuti oksiidmineraalide, näiteks malahhiidi, tserussiidi, hemimorfiidi, kassiteriidi ja volframiidi rikastamisel. Seda kasutatakse ka mittemetalliliste soolamineraalide, näiteks fluoriidi, apatiidi ja bariidi, lahustuvate soolamineraalide, näiteks kaaliumkloriidi ja kivisoola ning mittemetalliliste ja silikaatmineraalide, näiteks kivisöe, grafiidi, väävli, teemantide, kvartsi, vilgukivi, päevakivi, berülli ja spodumeeni rikastamisel.
Flotatsioonitehnoloogia on tänu pidevale tehnoloogilisele arengule omandanud ulatuslikud kogemused rikastamise valdkonnas. Mineraale, mida varem peeti nende madala kvaliteedi või keeruka struktuuri tõttu tööstusliku väärtusetuks, eraldatakse nüüd (teisesete ressurssidena) flotatsiooni abil.
Kuna maavarad muutuvad üha napimaks ning kasulikud mineraalid jaotuvad maakides üha peenemalt ja keerukamalt, on nende eraldamine muutunud keerulisemaks. Tootmiskulude vähendamiseks on sellised tööstusharud nagu metallurgia- ja kemikaalitööstus kehtestanud tooraine – st eraldatud toodete – töötlemisele kõrgemad kvaliteedistandardid ja täpsusnõuded.
Ühelt poolt on vaja parandada kvaliteeti ja teiselt poolt on peeneteraliste mineraalide eraldamise väljakutse muutnud flotatsiooni teistest meetoditest üha paremaks, kindlustades sellele tänapäeval kõige laialdasemalt kasutatava ja paljutõotavama rikastamistehnika. Algselt sulfiidmineraalidele rakendatud flotatsioon on järk-järgult laienenud, hõlmates oksiidmineraale ja mittemetallilisi mineraale. Tänapäeval ületab flotatsiooni abil töödeldavate mineraalide ülemaailmne aastane maht mitu miljardit tonni.
Viimastel aastakümnetel on flotatsioonitehnoloogia rakendamine laienenud mineraalide töötlemise inseneriteadusest kaugemale sellistesse valdkondadesse nagu keskkonnakaitse, metallurgia, paberitootmine, põllumajandus, kemikaalid, toit, materjalid, meditsiin ja bioloogia.
Näideteks on väärtuslike komponentide flotatsiooniga eraldamine pürometallurgia vaheproduktidest, lenduvatest ainetest ja räbust; leostusjääkide ja nihkesademete flotatsiooniga eraldamine hüdrometallurgiast; flotatsiooni kasutamine keemiatööstuses taaskasutatud paberi värvi eemaldamiseks ja kiudude eraldamiseks tselluloosijäätmetest; ning tüüpilised keskkonnatehnika rakendused, näiteks raske toornafta eraldamine jõesängi setetest, peente tahkete saasteainete eraldamine reoveest ning kolloidide, bakterite ja metallide jälgede eemaldamine.
Tänu flotatsiooniprotsesside ja -meetodite täiustumisele ning uute, ülitõhusate flotatsioonireagentide ja -seadmete ilmumisele leiab flotatsioon veelgi laiemat rakendust rohkemates tööstusharudes ja valdkondades. Siiski väärib märkimist, et flotatsiooni kasutamisega kaasnevad kõrgemad töötlemiskulud (võrreldes magnetilise või gravitatsioonilise eraldamisega), rangemad nõuded lähteaine osakeste suurusele, arvukad flotatsiooniprotsessi mõjutavad tegurid, mis nõuavad suurt töötäpsust, ning võimalikud keskkonnariskid jääkreagente sisaldavast reoveest.
Postituse aeg: 14. november 2025